Plahvatus nimega emadus

Neli naist lubavad meid oma emakssaamise kogemusele hästi lähedale. Nad räägivad, milles tunnevad end üksi ja millest päriselt abi oleks.

See lugu ei ole ohvritest. Ega kannatajatest. Kui keegi siin elus on võitja, siis nemad. Nad on naised, kellel on suhe, lapsed ja töö. Ja mitte lihtsalt töö, vaid selline, mida nad päriselt tahavad teha. Nad armastavad nii oma mehi, lapsi kui ka tööd ühtemoodi – hästi palju. 

Aga kuidas selle keskel ise terve mõistus säilitada? 

Audiolugu loeb: Piret Eesmaa

Salvestus, helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd

Levila 2026

Transcript

SPEAKER_00 0:01

Laste süümiseks on vaja lapse vanemaid. Keli naist lubavad meid oma emaks saamise kogemusele hästi lähedale. Nad räägivad, millest tunnevad end üksi ja millest päriselt abi oleks. Plahvatus nimega emadus. See lugu ei ole ohvritest ega kannatajatest, kuid keegi siin elus on võitja siis nemad. Nad on naised, kellel on suhe lapsed ja töö ja mitte lihtsalt töö, vaid selline, mida nad päriselt tahavad teha. Nad armastavad nii oma mehi lapsi kui ka tööd ühte moodi, hästi palju. Ja nad tahavad öelda üht. Kui te arvate, et keegi hakkab riigile lapsi tegema, siis te eksite. See on nii isiklik asi. Pärast seda, kui sain ise esimese lapse ja mõistsi, mida see tähendab, tundub mulle lausa ebisakas kellegi laste saamise kavatsuste kohta pärida, ütle panna. Tal on kaks last 12. ja 10. Ta on laulja ja laulukaja, kes hakkas päris oma muusikat kirjutama pärast lastesundi ja see läks kohe lendu. Kõik ütlesid Annale, et temast saab hea ema, et ta on laste magnet, ta ei muretsen kunagi ka sobib emaks ja oli sellest täiesti veendunud ja väga ootas seda. Ellu oli muidu tore niisama ka, aga lihtsalt kuidagi lappes, nagu ta ise ütleb, et oli nagu tunne, et tahaks asju teha küllaga, samas tahaks ka nendeest ära osta. Ta oli kindel, et lasten saabudes lappe lõppeb, sest siis muutub ta emaks, kellekski, kes on rahulik, tasakaalukas, mõistlik, pehme, kindel püsiv. See jääm muid tunneid, kui ainult lõputu armastus, ennast ohverdav hoolitsus ja igavene kannatlikus. Emad, need on just soojad kodupesad. Neil on kõik selge, nad ei mõista huka, nad teavad, mis õige, mis vale, millal kurjustada, millal andestada. Emadusega saabub elutarkus, see kestab igavesti ja on eeskujuks kõigile. Aga anna, mäletab esimestest, emaks olemise aastatest, hoopis hirmu, magamatust ja ebakindlust. Kas teen ikka kõike õigesti? On tal piisavalt riideid, on tal kõhtis, on see ikka kindel, et ta ellu jääb. Miks ta ei maga? Millal mina magada saan, miks kõik ainult peebist räägivad? Ma sünnitasin, ma olen puruks, ma ei jaksa. Kas on mingi vale tunne? Miks kõik teised nii rõõmused on, miks see neile nii loomulik on? Ma olen vaja ja ikka täitsa kaua oli ikka täitsa katki ütlevanna? Kogesin tõenäoliselt sinnitus järgset depressiooni ja äravust meenutab ta. Teised panid tite vangrisse ja läksid kaubanduskeskusesse, annal oli raske üldse kodust välja. Ta oli magamata, kartis kohutavalt, et laps jääb haigeks ja ei tundnud end linna peal ringi käies sugugi kindlalt. Kadil on kaks last, üheksane poeg ja viienne tüpar. Ta sai esimese lapse, kui elas tallinna lähedal uusarenduste piirkonnas. Linnas käimiseks kasutas ta väga tihti bussi, mille peatus asus umbes 500 meetri kaugusel kodust. Kui tema vastinud poeg oli umbes kuu aega vana otsus ta ühel päeval, et on aeg tavell, sõita bussiga linna ja võtta peeb kaasa. Sellest pidi tulema tore väike reis, tõestus endale ja teistele, et elu ei lõppe, kui see lapse saad. Imikuga kodust välja minnes tuleb alustada sellest, et beebil peab kõrg täis olema. Siis on tõenäosus, et te peab välja toitma suurem. Toidetud veeb tuleb riidesse panna. Enne söömist ei ole mõtet seda teha, sest ta jääb kindlasti kuhugi piima või jooksed peale ja siis peab riideid vahetama. Kui beeb on riides tuleb ennast riidesse panna. Aga kui sa toidab rinnaga ja beeb on ühe kuune, läheb sul endal kõh kindlasti väga tühjaks. Nii siis peab ka ise enne välja minemist sööma. Selle ajapale võib veebolla juba püsi pakanud ja tuleb mähkut vahetada. Sul lendal hakkab selle kõige peale tõenäoliselt väga palav, aga see on alles algus. Kadi elase esimesel korrusel ja kalt teega majas. Ta lapse vanker mahtus esikusse, ta sai peeb lihtsalt vankrisse tõsta ja tänavale astuda. Aga kõik emad ei ella sellistes tingimustes. Mõni elab näiteks ilma lihtita korrusmajas või korrasmajas, kus on küll liht, aga vankar sellesse ei mahu. Kui tal on peres vaba auto, saab ta vankrit auto soojustada, siis ta tuleb beebõu, panab lapse auto tagaistmine turvahälli, tõmbab rihvad kinni, pakib vankri pakasnikust lahti, tõstab veeb turvahälist vankrisse ning alles siis hakkab jalutama. Tehtav muidugi, aga avaraisiku kasutus kõrbliku lifti ja kalteega võrreldes siiski tunduvalt keerulisem. Kuigi kadadi elas lapse vankri omamiseks ideaalses keskkonnas, oli ta ikkagi jõua jõudmise hetkeks juba täiesti väsinud. Ja tal tekis jõu, sest kui sa imetad, siis sul ongi koguagi janu, ja kuna sa kogueg jood, siis on sul kogu aega pissi heda, tagasi hoida seda ei saa, sest olla task soinnitanud. Ja siis hakkas peebma. Ei võt lutte ka jäänud tasa. Isegi kui kadi jalutada ja laulis. Ema süda tahtis lõhkeda, ta võttis veebis üle ja kussutas teda, aga see ei aidanud. Ta proovis küll last vankres tagasi panna ja jalutada ja notu ignoreerida, aga ka see aidanud. Ta mõtles, et äkki ootab ikka busssi ära, seal saab veebis üle võtta. Aga kui buss jõudis, ei olnud see madala sisse pääsuga ja ta oleks pidanud vankripsi trepist üles vindama. Pussis oli inimesi küll, nende pilgud isegi kohtusid, aga abi pakkuda keegi ei taibanud. Si lei kadi käega. Mul on kodus parem, mõtles ta pisaraid kurku tagasi tõmmates ja keeras otsa ringi. Muidugi harjuvad emad selle ka ära, varsti oskavad nad õue minemise kotte une pealt kokku pakkida ja võivad imetamise ajal teise käega peel meene praadida, nad treenivad oma varbad asjade maast üles korjamisel sama osavaks kui hõrmed, õpivad igast liigutusest maksimumi võtma, viivad ühe käiguga magamist toast elu tuppa, tühjad nõudkraanikaussi, panavad pesu pesema, tõstavad viis asja õigele kohale tagasi, sorteerivad valesse ambrisse sattunud prügi õigeks ja suskavad pool õhtusöökju, sest siis on pärast kergem. Pärast kunagi siis, kui on aega pühenduda millelgi muule kui peebile. Nad mõtlevad kogu aeg korraga nii olevikule kui ka tulevikule. Ende aju muutub logistika keskuseks, mis oskab välja arvutada eri tegevuste kestuseid ning kätte ja jalgade potentsiaali nende elluviimisel, muude jääd lihtsalt üle, killavor peab edasi liikuma. See on kõige olulisem. Aga see pole lihtne, see ei kotsata selle, see tuleb läbi kaartmise, muretsemise ja mitte oskamise. Emad, kõik lapse vanemad, kes asja tõsiselt võtavad, teevad iga päev uusi asju kartes, muretsedes ja mitte osates. Emad on kogu aeg mugavust soonist väljas ja nad ei saakski olla mugavustsoonist, sest püüavad teha midagi küsna võimatud. Elada ühe kehaga mitut elu, enda ja oma laste oma. Seda mäletabki anna emaks saamisest. Kuid ta hoidis oma peebid käes ja tajus. Lape ei lõpe, lape jääb, kõike tuleb teha koos lappega. Üks päev tuli vana lastele külla, anna ei mäleta isegi, kas ta üldse ja ütles teistele midagi või imbust lihtsalt kõrval tuppa ja hakkas kirjutama, laulusõnu, läbi magamatuse, kuratuse ja kaase, otse tolmet, sest ta sai aru, et mingit õige aega ei ole ega tuleb, ta kas kirjutab või ei kirjuta, muidu muusikuks ei saa ja tahtis väga muusikat teha. Isegi mitte suurest tungist luua, vaid suureest tungist olla anna. Emaks saamine muudab siin külla ka mitte üle nii, kuju muutub materjal jääb samaks. See on nagu, et algul saalad nii, annab püsti, tõstab käed külgedele ja kõverdab ühe käsi värra üles, teise alla, ja siis sinnib laps ja pead saama selliseks. Ta vahetab kätte asendit. See käsi, mis enne oli all, on nüüd üleval ja vastupidi. Sina ise oled skulptuur ja skulptor korraga, pead hakkama end peitli ja haamriga sentimeeter-sentimeetri haaval ümber toksima. Tööd on palju, see teneb aeglaselt ning paljust, mis esijalgse versiooni juures väga meeldib, tuleb loobuda. Võibolla peab unustama näiteks selle versiooni endast, kellele meeldis üksi aeglaselt ja vaikuses oma asju teha. Pole mõtted hoida kinni minu õhtutest ja pressida lapsikel ühek voodisse, kui see võtab lõpuks kaks tundja ja nadinuvad kell 23. Pole mõtted loota, et musta pesu korr üldse kunagi tühjaks saab, et kõik söövad just seda, mida süüa on tehtud, et söögi ajal püsitakse rahulikult oma toolil. Süüakse ilma midagi maha ajamata, ööeldakse aitäh, pühitakse suu puhtaks, viiakse asja talk korralikult kraanikaossi ja minakse vaikselt oma tuppa mängima. Tasub pigem tervitada seda versiooni endast, kes tegeleb vähemalt esimesed 10 minutit õhtu sögi ajast teiste inimeste muredega. Kannab toituette, palab piima, toimetab hädalisi taletti. Muidugi võiksid lapsed kõiki neid asju ise teha, aga teatud vanused ei ulatunud isegi külmega pust lahti tegema. Ja näiteks võimäärimiseks peab mootoorika väga arenenud olema. Esimeseks paariks aastaks tuleks pigem unustada ka see versoon endastkiti magab. Aga see läheb mööda ja tulevikust vaadates võib tunduda, nagu oleks magamatus olnud tühine probleem, sest selline ongi vanemus kogu aega uust tase, isegi ühe lapsega, aga kui neid on rohkem kui üks väärib see ametikust. Helenil ja elukaaslasel on eelmisest kooseludest kahe peale kolm last. Heline poeg on 10. Pikalt elased nad kahekesi. Lapse isa oli küll alati olemas, et nädala kaup eri kodudes hakkas poeg elama koolias. Lapse isumega paralleelselt arenes helani karjär. Ettevõtte, kus ta töötas kasvas. Amet muutus pingelisemaks palk tõusis. Ta oli pärast temaks saamist oma karjääriga paremas kohas kui kunagi varem. Samas ei tundu ta kunagi, et tal poleks oma poja jaoks aega. Ma ei saanud üldse aru, miks naised ütlevad, et nad ei jõua kodukralt tööja, räägib ta, nüüd saab ta sellest väga hästi aru. Koreraja kolmelapsega kodus on alati keegi üleval. Paljun söögitegemist, palju koristamist, palju suhtlemist, muure lahendamist ja ringisõidmist. Heline poeg käib endise elukoha lähedal koolis. Ja kuigi sinna sõidab ka buss, kasutab poiss seda võimalust harva. See ei meeldi alla ja kuna elu muutus on niigi suur olnud, mõtleb hälanet pole vaja sundida, pealegi on need ühised sõidu aeg, mille nad saavad veeta koos vaid kahekesi. Nii siis algab tema päev tunni ajase auto sõiduga ummikutes, siis töötamine arvutis. Siis uuesti autorooli, et sõidutada poega koolist kuving, see sõit oleks ühistranspordiga ka liiga keeruline, õhtul sõidutab ta poega veel ühe kore trenni. Ma pihkan seda sõitmist. Aga saladus kateal, sest selliseid asju ei tohi emad jõua välja öelda. Ise tegid lapsed oma valik, pole siis vaja koliteni kaugele või võtes lapselt koolist ära pane kuugi lähemale, esimese maailma mured mõõtetu olit. Tegelik küsimus, mida ta nende autosõidudega lahendab, on see, millist inimest ta kasvatada tahab. Ja tema tahab kasvatada inimest, keski karda öelda, mida päriselt tarvab, mõtleb või tunneb. Ta tahab, et poega kusaldaks teda, alati, ja sellepärast ongi nõus sõidutama last kust kaugele kooli, kudust kaugele trenni ja kodust kaugele sõbraju ka. Kadi elab nüüd samuti linna lähedal maal, töö käib tallin keskinnas. Tanu mitma realisele maanteele ja lasname kanalile ta liiklusummikutest tavaliselt isu. Tema üheksaastane poeg sõidab hea meelega bussiga ja saab tavaliselt ise linnast toimuvasse hoki trenni kohale. See on väga suur asig, sest siis, kui poeg ei saanud veel üksi liigelda, sõidsid nad terveperega vahet pidamata jäähallivahet. Istusid ja ootesid, millal trenn lõppeb. Proovisid arvutist tööd teha ja läksid siis kõik koos koju, sest edasi tagasi trenni vahet sõita ei olnud mõtet. Nüüd on tal see aeg tööteemiseks vaba. Noorem tüter, kes muidu enna trenni kaasa pidi sõitma, saab selle ajal olla lasta eas. Tavalisel päeval jõuab kadidele sinna järele umbes kell 1730. Tema laps on alati viimane. Kidas teised vanemad varem jõuavad, kaid ei tea, tema ei jõua mitte kuidagi. Ametlikult on rühm kuuni lahti, kuid lastajade jõudes on tal alati tunne et on hiljaks janud. Ma ise ja arvata on halbema, aga tunnen need nemad arvavad, avaldab ta, sest lisaks hilja järele tulemisele on tütrel mõnikord ka pisadustes, vahel pole taliget mütsi, keit on ta kurbidi seljas, teine kord on kinda tununenud, kad ei saa kell kolm päeval algavatel laste ja pidustustel osaleda, tal on tööpäev. Ja see tööpäev on selline, et pooleks tundiks lõunapausi võtmine tähendaks, et ta jõub lasta ajedav veel hiljem. Kadi töötab ülikoolis, annab loenguid, arendab õppekavasid, teeb doktorikraadi, juhendab lõpputöid. Ta väga armastab oma tööd ja ta on sell. Kunagi algul õppista midagi muud, ta oli küll õpetajatöö kutset tulnud, kuid mõtles, et valib midagi prestiamat ja tasuvamat. Kõigepealt lõpetas ta suulise telke magistri, siis läks noored kooli programmiga ikkagi õpetajaks. Tal just alustanud unistuste tööd kümnaasiumi klassis juhataja inglise keele õpetajana kui jäi rasadeks. Ta julganud tööandele midagi öelda, alles ju olin tööle läinud. Kuidas ma ütlen, et juba on rase, ta tundis süüd, et teab tööandja alt, kui lõpuks oma uudist jagas oldi nõrinud, ehga ei ole ju lihtne õpetajaid leida, üldse ei ole lihtne, keda keema puhkus asendajaks leida, kad lubas juhile, et ei jää täiesti koju, et klassjuhataja võib vabalt edasi olla. Inglise keele tundidele leiti siiski asendaja. Kadi poeg sündis septembris ja ta ei olnud mitte ühtegi kuud tööst täiesti eemal. Ta arvas, et lapsed sünnivad selle elu sisse, mida tema vanemad elavad. Ja kõik lähe lihtsalt edasi, keegi pea millestki loobama, mis asja, mis mure, kõike saab. Ja isegi kui teised ei saa, siis tema saab, sest ta on tugev. Ta armastab oma tööd ja ei kaatse mingi lihul hakata mingiks koduseks kanava, kelle elu keerleb ümber teks. See lõppes läbi põlemise ja tunde ka, et kõik on poole toobine. Emarol on poole toobine, töö on poole toobine, vae van igal pool hästi palju, aga päriselt tehtud ei saa midagi. Kui ta teise lapse sai, otsustas süündeda koju jääda. See oli tegelikult natuke iga, aga mul on hea meel, et ikkagi tegin seda, ütleb ta, sest tunne, et näed igal pool hästi palju vaeva, kuid päriselt tehtud ei saa midagi, tuli kohe tagasi, kui ta jälle tööle läks. Pikad päevad kodused ei ole kindlasti kerged, ent aega õhtusöögiks, kodusteks toimetusteks ja logistiliste plaanide haudumiseks on mõned tunnid rohkem. Tööl käies tuleb see kõik pressida koju jõudmise ja uneaja vahele. Vahel selgub viimasel hetkel, et talgab stiilinedal ja kõik peavad olema riietatud loomadeks. Hulemal juhul on ununanud, et oma lapsel on järgmisel päeval sünnipäev ja ta peab koolikaaslastele kommi viima, või siis pole keegi nädalaga päevikust lugenud, et hommest algavad suusatunnid saand kui tore. Aga mis moodi asjad pakkida, lume püksega tervet päeva kooli pingis ei ole, tek saade peale laps neid panna ei taha, et tuusid ei tule kõne alla, kui liiga palju peale käia, algab nuot. Nõutus tuleb välja, et selle kõige mitu väga suurt muret. Lapse ei tahest erineda, üks kord keegi ütles midagi ja mingi õpetaj käatab vahel. Mure on suur ja samas peab juba poole tunni pärast magama minema, kod on pakkimata, õige tasju pole. Kuidagi tuleb nüüd teha nii, et selle inimese homm päev, algaks ikkagi õige jaga. Sa pead haiitema, miski muu pole tähtis, ei doktori töö, ei looming, ei pikad auto sõidud. Sinu kõige olulisem missioon on olla selle väikese inimese jaoks keegi, kes on alati tema poolt. Keegi, kes suudab mõista, kui nõmem bussiga sõita ja kuidas teksab üksi käi lumepüste alla. On väga tõenäoline, et käskimine ja hääde tõstmine töötaksid. Laps teeks rahu nimel seda, mida ema käsib, aga kui ema võtab praegu lumebikste probleemi tõsiselt, siis on tal väike lootus, et ka kümne aasta pärast tuleb laps murega tema juurde, mitte ei mõtle mudini, millest karu ei saa, parem proovin kui sõpraga seda katuselt alla hüppamist. Nii et sa hingad sisse, ja välja. Ja mõtled, üks samm korraga. Hakkad lahendusi pakkuma, ei manipuleeri, ei püüa panna kedagi tegema seda, mida ta tegelikult teha ei taha, püüad kõigest vääest leida lahenduse, mis töötaks kõig heaks. See on olukord, kus iga hetk võib lahvatada pomm ja sinal pommmir pead lõhke keha turvaliselt kahjuks tegema, iga äkkieline liigutus võib halvasti lõppada. Ja mõnikord lõpabki. Näiteks kui laps see on nädalaga järjest kodus olnud ja sina töötab kodukontorist ning pole tervise aeg saanud ühtegi asja algusest lõpuni ära teha, aga väga tahaks, sest sa ei võtnud haiguslehte, sest kes see siis töö ära teeks. Vabakutselisena pole isegi millegi küsida seda haiguslehte joosest vabakudselised üldse teevad, ei teegi ju midagi, löövad lulli ja on niisama kuulsa rikkad. Anna teabet mitte päris. Ta teeb muusikat koos abikaasaga, nad on alati mõlemad korraga tööl. Kui lapsed jäävad haigeks, peab tulema keegi kolmas. Lapse hoidet pole neil kunagi olnud, õnnes on neil vanaemad, kes alati tuleva tapi. Aga ärevuse mure on ikka taustal, häki lastel on väga halb, ehk tunded kasvavad üle pea, ehk vanaemal on kiire. Anna ütleb, et 100% murevaba on ainult siis, kui lapsed on isega, muul ajal teksub kellati. Anni on juht. Tal on neljane tüter ja ta töötab kodus. Tema ja koguda tiim töötavad kõik kodukontoris. Anilise sobib ja ta on õppinud töö intervudel eristama inimesi, kellele kaugtöö päriselt sobib neist, kes ainult ütlevad, et see neile sobib ise üksi ja omaette töötamine pole kõigile. Kui tema tütar on hai, jääb lapsega koju anni. Vabapäevad ei võta, sest teda ei saa asendada. Ka puhkuseks ei võtada paari nädalat täiesti vabaks eekirjade hunnik, mis teda pärast toota, poleks seda väärt. Selle asemel võtab ta mõned nädalad, mil töötab 812 vastab kõnedele ja meelidele ning üle jäädu päeva veedab puhates. Kui laps on päriselt haiged palavikus ja loid, siis pole töö tegemisega tegelikult mingit muretni, siis pikutab tüto rema töö toas voodil ja vaatab multikaid. Raskeks läheb siis, kui ta hakkab terveks saama. Elulvaim tuleb sisse, aga lasta veel minna ei tohi, siis peab lähenema loominguliselt. Hädast välja on aidanud näiteks autosõidud. Võtta väike paus, sõita autoga ringi, kuni laps jääb turvatoolis magama ja jätkata siis ise auto esistmele töö tegemist. Eupäästev häkk on olnud ka matkatool, minna lapsega mänguvaljakule, panna tütar liivakasti mängima ise istuda matkatoolis arvutisse. Eriti suures hädas on anni võtnud tütre kodus põlvedele, pannud ühest ekraanist multikaid ja teise jätkanud töö tegemist. Kõige raskem on videokõnedega. Mõnikord tuleb näiteks rääkida firmajuhtidega Araabias, kes ei võta teda nii kui nii eriti tõsiselt, sest ain on naine. Lastega seotud muresid ei tohi neile mainida. Ta ei saa öelda, et teeme täna juttu mul on laps hige, see oleks nõrkuse märk ütlemni. Kontorisse tööle ta siiski ei tahaks. Ei tahaks raisada aega ei sõitmisele ega ka pabistamisele, kas jõuab lapseleika õigeks ajaks lasteade järele. Ta läks oma praegusesse töökohta töö, ainult tingimusel, et töötab esimesel aastal neli päeva nädalas. Tötor oli siis pool teist ja alles hakkas lastehoius käima. Lasteaednikud soovitavad laste jaoks ühe päeva lisaks nädalavahetusele vabana hoida. Nii on neil stressi vähem ja see aitab ära hoida protesti lasteja või hoidu vastu. Et see üks päev nädalas peab jukit tulema, anni julges nelja tööpäeva tingimuse esitada ainult sellepärast, et tööd tuldi talle otse pakkuma, muidu poleks ta seda mingil juhul teinud. Aga isegi nii oli see esimene aasta väga keeruline, sest ka mees oli asja uut tööd alustanud, kumpi suveks puhkust ei saanud, anni võttis teadlikult suurema osa vastutusest kodu ja lapsed heest enda kanda, sest tal oli üks päev nädalas vaba ja ta töötas kodus. Aga see töö oli raske, uus valdkond, keeruline tiim. Lapis igakord, kui hoidu jäi ja igord, kui sa. Seda kõike oli liiga palju. Ühel hetkel aini tundis, et ei saa hakkama. Kui tekiski mingi vaba hetk, ei tahtnud ta mitte kagi näha, ega kellegagi suhelda, tahtis lihtsalt vaikuses istuda ja seine vahida, et keegi ei katsuks, et keegi ei küsiks, et keegi ei hingaks. Oks ainult üks inimene, üks elu, tema ise. Ühel päeval tõstis ta telefonid oru ja helistas emale, kui sa meile praegu api ei tule, siis me läheme mehega lahku. Ema tuli. Vahel tundub, nagu lapse vanemal peaks olema rohkem kui üks aju, enda murede ja enda asja jaoks ja siis iga lapse kohta veel üks. Igas ajus on vaid ühe inimese mõtted ja tuulistid. Need ajud võiksid suuta toimida paralleelselt. Nii et kui ise oled oma ajus parajasti mõnda keerulist probleemi lahendamas, saad lapse jaoks mõeldud ajuga, samas vastata küsimusele, kus kellegi parvi on või kas päikeloojangu ajal muudavad värvi pilved või päike või kuulata muresid, kuidas WhatsAppis mingise ranna midagi nõedat ütles. Kas see ei oleks kergem lihtsalt kodus olla ja mitte tööd teha? Ei, vastavad kõik neli. Minu jaoks oleks töötav ema olemisest hullem ainult mitte töötav ema olla, tunnistabele. Ta väis küll korraks oma tööst ära ja jäi kahe töökoha, vahel paariks kuus koju, aga see ei olnud tore aeg, tundsin, et la on hulluks, lausub ta, ta pole seda öeldes hinnanguline ühe või teise suhtes, ta lihtsalt ei teadnud enne, et nii võib ka olla. Et kui tema oli väike trug, luges ta muinasjudest ja nägi filmidest, et siis kui naine abi elub mehega, on õnnelik lõpp. Unistused aituvad, tunnet nagu oleks kusagil veel midagi, mis tõmbab ja ei tea kuhu pole olemas. Ja sellepärast on ta end kogu aega natuke valena tundnud, sest ta on rohkem nagu elsa, eriti selles prooseni teise jaos, kus sellada kuuleb mingit salapärast hääl ja otustab sellele järgneneda. Aga helaline pole töö tegemine olnud mingi mõistuspärane valik, see on olnud lihtsalt üks asi, mida ta sügavalt tunne, et peab tegema, aga elsa ei ole lapsi, tal pole isegi elukaaslast, häkki oleks lihtsam ainult töö teha ja lapsi mitte saada ei. Soov lapsi saada, on samamoodi seletamatu jõudu. Ühest küljest kõik teevad, aga teisest küljest ei tahaks kuidagi elada eluga ilma selle kogemusada. Kas ütleb, et vanemus on nii tähtis osa inimeseks olemisest või vahetakse seda millegi vastu. Anna leiab, et on täiesti kindlasti mitu korda parem inimene pärast kõike seda, mis emadusega kaasas on käinud. Samas ei ole see mingi võlu vits. Töö tuleb ikkagi endal teha, lausub ta. Anni avaldab, et töötajaid palgates tema usaldus kandidaadi vastu natuke tõuseb, kui tal on lapsed. Kahjuks igal pool see nii ei ole, aga võiks olla? Kõik ei taha lapsi, see on samuti vastutustundlik otsus mõista, et see teeb pole sulle, kedagi ei saa meelitada lapsi saama ja ei tohiks, kui tahame, et vanemad oma lapsi vastutustundlikult kasvataksid. Aga kui neil, kellel juba on lapsed või neil, kes seda soovivad, oleks hästi hea, siis oleks neid, kes seda valivad ka rohkem. Mis aitaks teha nii, et lapsevanemaal oleks parem. Anna heli kadi ja annega rääkides, koorusid välja järgmised mõtted. Aiteks näiteks, kui lapsen vanema tööadal oleks 40 tunni asemel 32 tunni. Seda ühte päev on vaja esialgu hoju või lasta ajavaks päevaks, aga hiljem ka selleks, et mõnikord lihtsalt vahti. Neljapäevane töönadel pole mingi uus mõte maailmas, lapsen vanemad võiksid olla esimesed, kellele see laieneb. Vanema hüvidis võiks kesta kolmanda eluaastani. Ei pea olema täismahus, aga poolete taastased lapsed ei saa minna täiskoormusega laste jada. See tähendab, et vanemad ei saa minna täiskoormusega tööle isegi kui nad väga tahavad. Vaimse tervise tugi. Nii samuti nagu titaga peab käima igaku perearst juures, võiks emale isale olla ette nähtud kohtumine nõustajaga, kes küsibiga natuke saja tagant, kuidas neil päriselt läheb. Sotsiaalkindlustus amet julgustab targavanema kodulehel küll vanemaid enajaks aega võtma, aga kui tassik täitmise eest peab lapse vanem ise vastutama, muutub see lisa kohustuseks. Oida lapsehoidja, leida aeg, ajada end kodust välja, olla jälle tubija eesrindlik versus kellegi juurde minemine, kes kuulab mõistmata kõik mis südamel, kuid tahes vale või ruumal see poleks. Suurem laste toetused alates esimesest lapsest. Esimest last on kõige raskem saada, see muudab elu kõige rohkem. See tähenda, et suurepärete toetust tuleks vähemaks võtta, aga esimene ja teine laps on sama suur töö. Parem avalik ruu. Automaatselt vanhanavad uksed lähe pakuta läbed, kohad, kus vankrit hoojustada, tuoletid, kuhu mahub vankriga sisse sõitma, ruumid, kus saab käia peebisit toitmas, mähkislaad, miks mitte terassid ja jõud muuseumides ja kohvikutes, kuhu võiks peebisid vankida magama jätkavad kus väike lapsed võivad jooksu ratta karval vähendada, liitlus jalgrattaga on ohutu ja nii edasi, see pole ainult ratastoolis inimeste või keskkonna aktivistide teema, see on täega noorte perede teema. Parem toetus neile, kellele lapse saamine pole lihtne. Toetada viljeldus ravi kaua, luba alustada sellega varem. Toetada neid, kellel rasendus tekib, aga katkeb, mitte saata inimese arsti juures tagasi sõnumiga, lapsed tulevad siis kui nad tahavad. Ärge mõelda selleni palju. Aga siis ei hakka keegi riigile lapsi tegema, see on liiga isiklik asi. Ent nende eest, kelle juba on lapsed või nende eest, kes lapsi tahavad, väga hästi hoult kanda, tõstab see üle üldist turvatunnet, et kui ma saan lapse vanemaks, siis ma ei jää üksi. Ei pea kõigest loobuma, ei pea minema hulluks. Ei pea maailmast ära kaduma. Loo autor ja luges pilet eesma. Salvestus, heljundus ja originaalmuusika jek Murda. Le 2026.