Laps järelmaksuga

Paljud paarid lükkavad lapse tegemist edasi või jätavad selle üldse katki, sest raha ei ole. Samas on sündimus rekordiliselt madal ning riik ootab, vähemalt sõnades, uusi lapsi. 

Uues loos kirjutab Lennart Ruuda, kuidas riik lõpetas sisuliselt üleöö nende viljatusravi toetamise. Tasuline hinnakiri võtab aga õhu kinni. Üks tsükkel võib maksta kuni 5000 eurot.

Kust leida raha? Kas appi tuleb järelmaks? Kas ja mida peaks riik kunstliku viljastamise kättesaadavuses ümber tegema?

Audiolugu loeb: Lennart Ruuda

Salvestus, helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd

Levila 2026

Transcript

SPEAKER_00 0:06

Kunstliku viljastamise hina pea valutama. Miks ei taha riik meie lapse tegemist järsku enam toetada. Lapse tegemine hina järgi. Autulet ei põle, või noh, põlevad ka ainult täis tulet. Ma ei usu, et me kedagi pimestame. Selle vana rondi kauguled on nõrgemad kui uuemate masinate lähitulet üleb muretult elukaasele. Kristi ohkab. See on selline ohe, millega pütakse mõnd välja paiskuva troppust kaanal hoida. Me olvasseliinast minu kodu kohast välja jõudnud, Tallinnasse on ligi 300 kilomeet. On varagevad, aga õhtu on pime nagu detser. Päevalvaatas kohalik remondimees 20 aastat vana maasta tued üle, vahetas kaitsmed ja pirnid välja. No ei aidanud ta arvas, et siin võib isegi mingi suurem jama olla, kuskil blogis või midagi. No see võib kallimaks minna kui auto enda hind, ütles ta. Maanteel annavad vastu tulevad autod järjest märku, et vahetada tule. Kamo, no kui loh saab olla. Vähemalt sõidab iga auto meil ainult korra vastu, püüan tuju üleval hoida, aga me mõlemad vajume järjest sügavamale isme sisse, et meid ei nähaks. Järgmine nädate jooksul hakkan uudot vaatama. Haljakas, vana maastaga on igasugu jamasid olnud, aga lõpuks saab saaduslikkuks väike asi, lähi tured. Leiamegi peagi paar aastat vana kiia siidi, liisingu kuumaks on normaalne, aga sissemaks on 1775 euroat. Ja kokku, aga see tähendab, et midagi muud jääb tegemata, või lükkab edasi, näiteks viljatusravi, külmutatud embrosierdamine. Laps, keda oleme aastaid oodanud. Kirjutasin aasta alguses loo mees, kus su lapsed on, kus rääkisime kristiga meie lapse saamise teekonnast. Et oleme aastaid üritanud, ka mitu keha valist viljastamist teinud, aga last pole tulnud. Saime loole uskumatult palju tagasidet. Toetavaid sõnuja häit soov. Kogemuslugusid, mis näitavad, et lastetus on paraku väga levinud ka suprade hulgas. Väris mitmed tõstatesid küsimusega, kas riiklikus viljatusravi süsteemis peaks midagi muutma. Tavaliselt minakse viljusravide siis, kui naine ei jää loomulikult teel rasedaks. Seks et õigetel päevadel ka tulemust ei ole, see võib kesta pool aastat aasta ka rohkem. Praegu maksab riik kinku nii 40 aastaste naiste kehavelise viljastamise. Kirjutasin loos, kuidas kristis ei tänav jaanuaris 41, mis tähendab, et peame edaspidi ravimid ja protseduurid oma taskust kinni taguma. Tegelikult kehtib tervise kassa tugi veel kolm kuud pärast vanuse kukkumist, kui raviga on alustatud enne sünnipäeva. Nii õnnestus meil vahetult pärast loo ilmumist korrekselt viljastada üks munarak, millest arenes ka embryo. Tillukke tük temast käis isegi Inglismaal geneetilisel testimisel ja tunnistati igati terveks. Me ponud kunagi varem nii kaugele jõudnud, oline jumala rõõmsad. Okei, võibolla läks nüüd keeruliseks, mis kuradati embro, kus ta üldse tuleb. Kehaväline viljastamine ehk IVF Invitro Fertilization tähendab hästi lihtsustatult öeldes seda, et naise munarak ja mehe seemnerak viiakse teisile väljas pool keha, pannakse kokku katse klaasis. Selleks tuleb mehel pilkubista ja topsikesse sperma proovda. Naisega on veidi keerulisem, tema seest korrebst munarakud välja narkoosijal. Igadahes. Kui mun ja seemnerakku omavaheline klapp on hea, tekib sellest embrua tillukke elu alge, mis siiratakse naise emakasse kasvama. Edasi läheb kõik nagu tavalise rasendusega. Kui kõik õnnestub, sünib vedukast kohtingust üheksa kuupärast uus ilmakodanik. Kuna naise keha ei ole alati valmis embruad vastu võtma, on tavaline, et ta pannakse eneliku lämmastiku sisse külma, nii läks ka meie embruaga. Ta võib seal olla päris kaua, tema juhtu midagi. See hanabis mõttes hingerahu. Aga kuld laad sahtliseks päevadeks. Maksame hoojustamise eest europäevas, tuleb kõrgem kui automaks. Kuna tervisekas kattis meie viljatusravi aprilli alguseni, mõtlesime, etki jõume selle ajaga ühe tasuta munarakkude korrile veel teha, saame võibolla veel embrük külma. Aasta alguses muutis harst kristi ravivlaani, käivitas nii öelda pika skeemi. Kristi jaoks tähendas see, et sükkel algas kõhku süsti asemel soga tuharasse. See andis meile küll ühe munarakku, aga viis pärast seda kristi keha sisuliselt menopausi, algasi tõise kigistamisod järsud meeleolu kõikumised. Normaalne menstua sõkkel kadus paariks kuug täitsa ära, ehk siis riigiku lembrate tagavara suurendamisest ei tulnud midagi. Kus me siis hetkel oleme, Kristi läheb lähialarsti juurde, et kontrollida, kas keha on siirmiseks valmis, põletikust vaba ja nii edasi. Kui jah, siis on roheline tuli ja saame üle mitme kuu raviga jätkata, ainult, et oma rahaest. Tegelikult pole ka siiani meie ravi päris tasuta olnud, kuskil 100 eurot on ikka kulunud. Kõige kallim oli embryo testimine, see makis 750 euro, lisaks visiiditasud, ravimid ja muu selline. Lähem vaata meie kliinikuna ekspert iliti hinnakirja. Okei, see on era kliinik, riiklikus aiglas saaks ilmselt veidi odavamalt, samas oleme ekstiga harjunud, meie arst toris meega sofer on soo, meeldiv ja professionaalne, ei tahaks kliinikud vahetada. Kõige tõenäolisemalt paneme panused külmas olevale embrole, viime tükli lõpuni ehk läheb siirdama, see maksab ligi 1400 eurot. Julul, kui embro kinnitub ja tekib rasedus, no mida me väga loodame, tulevad juurde ravimida süstid, analüüsid ja ultraheli. Sisuliselt hakkame iga väikese asja eest maksma, meil poleks nagu järsku enam ravikindlustust. Oksime väga õnnikud, kui ühes siirdamisest piisaks, aga rahaliselt on see tehtav. Paraku on selline viljatusraviteekond näidanud, et edukalt kulgenud ravi võib väga järsult katkeda. See tähendab, et meil tuleks minna uuele ringile teha IVFi täistük. Õhtu süsimine, munarakude korje, embrooraseduseeline testimine, siirgamine ja need. Nüüd maksaks kogu kuputus juba 3500 kuni 5000 eurot. Olenevalt sellest, kuidas raviga läheb ja mis lisateenusid kasutame või vajame, õnneks katab raimid suures mahust tänavu veel tervise kassa. Mis siin salata, sellised summasid poleks hoopilt kuskilt võta, kunagi ekspertilite ootaalis oodata sakkma, et nad pakuvad järel maksu. Kindlasti on palju teisedki asutused laenu, tervise laenud ja mis neid se kõik on, ehk isegi viljusravi laen olemas, ehk imestaks. Sama silmutab mind, et ravi ei anna mingid garantiisid, võib olla, me ei saa ühtegi munarakku, ka siirdamine või peki minna, aga laen see on juba peal, mingi kolm kiloniteks. Kui sa ostad järelmaksuga telefoni või tolmä või auto, siis on sul mingi asi olemas, saad seda kasutada. Viljatausraviga võib kogu üritus lõppeda juba enest osamakset. Ja siis hakkab see nurjumine sulle end iga kuu meelde tuletama. Ok, no see annab vähemalt teadmise, et oled kõike proovinud, see on ju ka oluline. Aga auto, oli siis vaja uus auto osta, kõik on ju prioriteetide küsimus, oleks võinud kiia sisse maksu raha perjatus ravi fondi suunata. Ja nõus mõtte koht, samas oli mu vana auto ikka väga vana, tuledest juba rääkisin, remondimes hoogas juba viis aastat, et põhji on näda, ime et jalg läbi ei vaju, ei tea, kas enam ülevaatusestki oleks läbi läinud. Lisaks, kui me peaks tulevikus lapse saama, siis ma ei tahaks teda vedada vana ummse kümaga, millega saab suvel sõit vaid siis, kui kõik aknado on allakeritud. Võibolla ossing auto hoopis peebiootuses, no, nagu mõned sisustavad laste tuba ja valivad koole välja, natuke nagu manifesteerimine, ehk teda sellepärast polegi tulnud, et pelgas vana autot. Ma ei taha viimuda, külme selle raha leiame. Mul on igati hea sisse tulek, võibolla kristi ema toetab, võibolla minu vanemad toetavad, jätame mõned reisid välja sõidu ära, lihtsalt raha kogumine võtab aega, me ei saa teha ravi nüüd ja praegu, aga aeg, paraku, on selle ravis üsna oluline, ühel hetkel saab see lihtsalt otsa, bioloogia on halastamatu. Lisaks sõltub viljusravi edukust sellest, kui tihti seda teha, võibolla õnnestub uute embrate külma saamine või nende siirmine alles kolmandal neljandal katsel. Meie jaoks tähendab iga uust süükkel jõhrad pingutamist. Iga mõne kuudagant tuleks leida paar tuhat eurot lisaks. See tähendab lisaks juba olemasolevatele igapäevastele kuludele. See tundub nii veide. Kristis on 41 ja järsku lõpetas tervise kassada tema ravi rahastamise, nagu oleks mingi saaduslik joon ületatud. Sisuliselt ei muutunud tema elusju midagi. Okei, peoloogiline keeld isub aga vaevalt tema munarakude kvaliteet rasedaks jäämise ja rasenduse kandmise võime üleastiliselt kukkus. Aga süsteem ütleb, et kukkus. Ühel pühapäeval kohtunud kristine keskustada vinsis katrinega. T on suur õht, laps, väike tüdruk peaks süüdima suve alguses. Katrin räägib, et nad alustasid uue elukaasega viljeldusravi mõni kuue enne tema 41 aasta sünnipäeva, ütles mehele, et viimane võimalus tervisega maksab proovim ära. Samas oli süügis, külm, pime ja kõle, katrin oli lõpetamas magistri kraadi, stress olival, mees jäi kovid sisse, mis ei tahtnud hästi üle minna. No see oli ikka hulb punitamine, meenutab katrin. Esimene IV ebaõnnestus. Uue aasta alguses jäi katrin küll loomulikult eel rasedaks aga see peetus. Artid soovitas uue ravitsükli peale teha, aga naine tunnis, et pole õige aeg. Nad olid mehega talvest haigustest ja kooli lõpetamisest kunatud. Katrin tahtis enne uut katset jõudu koguda, keha ja vaimu turgutada. Sama aasta augustis tundis katrine etla täis. Nad läksid uuele ringile see kord juba oma raha eest. Plaan töötas. Oktoobris ilmusit ki rasedustile kaks triipu. Nende viljusravileks maksma mõni tuhat teoret. Suur summa aga nende perele mitte midagi hullu, kui tarvis oleks nad katrine sõnul veel tükreid teinud. Küll aga jame me arutama riigi tõmmatud vanusepiire üle. Tähelepanu väärne ongi see, et kui katrine oli riigisilmis just kui toetus kõlbulik, siis last ei tulnud. Ta sai ka ise aru, et tegelikult ei tule. Ja kui naine ise tõeliselt valmis oli veelgi enam, ta jäi rasedaks, kadus riigi tugi järsku tagant ära. Miks on süsteem nii paindumatu. Esimene katse klaasi laps sündis Eestis 1995. aastal. Praegu kehtibatusravi süsteem tasuta ravigni 40. aastastele kujunes suuresti välja nullindate jooksul. See tähendab 20 aastat tagasi. Selaja jooksul on demograafia pea peale pöördunud sündimus on kolinal kukkunud. Toona sündis aastas üle 14. 000 lapse, eelmisel aastal kolmandiku võrra vähem veidi üle 9 000, nii vähe lapsi pole Eestis teadolevalt mitte kunagi sündinud. Naised sinnitavad aina vanema seas. Kui 2005. aastal sai naine esimese lapse keskmiselt 25 aastaselt, siis mullu ligi kolmekümnen üle 40 aastate sünitate vanus on hoogsalt kasvanud. Kui nulindate keskel oli neid ligi 300, siis mullu üle seitsme saja. Kuna uusi lapsi tuleb vähem, moodustavad nad kõigis sünnitajatest aina suurema osa varsti ligi kümnendiku. Ka statistikaamed märgib oma blogis huvitavaid fakte. Nimelt on üle 40aastaseid sünnitajaid praegusel ajal rohkem kui alla 20-aastaseid sünnitajaid. Tegelikult on vhe üöratu ligi kuue kordne. Paar aastakümmend tagasi oli risti vastu pidi. Sama lugu on viljata raviga, ehk ajele satuvad alla 30 aastase et nagu nii harv, on ka seal 40 aastate ja vanemate osakaal aastatega võimselt kasvanud. 2024. aastal olid üle veerandi mõne keha välise viljastamise ravitsükli läbinutest neljakümneaastased või vanemad. Kunagine kolleegiaga siljuti Facebookis väljavõtet raamatust andru sansip lastelastele, kus ekspeaminister ütleb, et me loodame nii öelda sündimuse kasvuimet sadesse miljonitesse ulatuvatest peretoetustest. See vastu annab ta mõista, võiks aga senisest rohkem mõelda i võimalustele, ta tõstab esile Taanit ja Iisraeli, mis on väga helded viljatusravetajad, näiteks Iisraelis rahastab riik embryosiirdam seni, kuni naine saab kaks last. Sõepoolest mitmes Euroopa riigis on tasuta ravisaajate vanusepiir kõrgem kui Eestis. Näiteks Pelgas rahastab riik viljusravi kuni 45. eluaastani, Pulgaarias ja Luksemburgis kuni 43. aastani, Prantsusmaal Ledus ja Hollandis kuni 42 aastani ja nii edasi. Mida on praegune Eesti valitsus sündimuse suurendamiseks teinud. Esimese hooga ei meenu mitte ühtegi asja, vähemalt mitte midagi sellist, mis otseselt sünda juurde tooks. Ideedega muidugi žongleeritakse, ehk valimised on ka tulekul. Näiteks käis reformierakond hiljuti välja etpaneku suurendada kuni 28-aastaste naiste vanema hivitist. Eesmärk on anda just noorematele rohkem raha, et nad varem sünnitaks. Ma ei tea, kas see hea või halb idee, aga vähemalt on see midagi konkreetset, midagi tehtavat. Mulle näib, et avalikuses otsitakse pidevalt mingit suurt ja kulset nuppu, mille vajutamine sündimuskriisi lõpetaks, aga võibolla koosneb lahendus hoopis paljudest väikestest sammudest. Ma annan endala aru. Ilmselgelt ei tohia tasuta viljatavi kaasa sündimusplahvatust. Aga koos muude sammudega oleks sellest kindlasti abi nii peredele, kes lapsi tahavad kui ka riigile, mis vajab tulevikus töökäsi maksumaksijaid kaitsijaid. Saadame parsu küsimusi sotsiaalministeeriumile, mis vastutab Eestis tervistoo eest küsin, kas ja mida nad plaanivad lähiajal viljatusravi kätte saadavuses ümber teha. Ministeeriumi vastused on hämmastavalt sisudjad. Pressisindaja laurie kool ütleb, et tõenäoliselt mingid muudatused tulevad, aga midagi konkreetselt öelda ei oska. Töö veel käib. Taanab mõista, et nad toetuvad tugevalt sellele, mida ütlevad arsti. Arstid on koondunud Eesti viljatusravi ja embrioloogsi ja Eesti naistearstide selsi. Pinin eraldi ka sotsiaalministrit karmen joolle, et aga temagi ütleb, et aeg pole veel küps, pigem rääkis oma seltsidega otse. Viljatusravivsi juhatuse liige naistearst kai haldra ütleb, et arutelud ühingus olid päris tulised, aga nad on oma ettepanekud sõnastanud ja ministeeriumile teele pannud. Seltine üks soovitus on, et tervisekassa rahastaks viljatusravi kuni naise 43 aastaseks saamiseni, see tähendaks vanuse tõstmist kahe aasta võrra. Nad ütlevad, et kui selle vanuseni on viljatusravi tulemused statistiliselt arvestatavad, ehk tõenäosus lapsi saada, on olemas. Ega naine ei vanane nii, et täna kukub 41 ja homme on viljakus kadunud. Ei, see on väga individuaalne ka sõltuvaid aasta numbrist. Keskmise sünnitaja vanus on tõusnud, nii et meie ettepanek toetab naisi ja peresid, kes lapsi soovivad põhjendab hr. Ta lisab, et selles vanuse pöördujaid ei hakkaks ilmselt olema massiliselt, mis tõttu oleks lisakul tervise kassale tagasihoidlik. Sama intervjusees rõhutab ta väga korduvalt, et mingi imerohi see ka pole, mõned üksikud sünnid tulevad, aga bioloogia vastu ei saa. Üle 40aastel naistel on rasestumise tõenäosus oma munarakudega siiski väike. Ja isegi kui rasedus tekib, on kahjuks väga suur tõenäosus, et see katkeb. Seld põhjendab ettepanekud ka sellega, et praegu katkestab märkimisväärne osa vanusepiri ületanud patsiente ravi üks see tõttu, et neil pole raha. Kui palun neil naiste arvustada vastavad nad, et usaldusväärsed statistikat pole, hinnang põhineb sellele, mida naistearsti oma tööd tehes kuulavad. See küsimus on vaevunud mind algusest peale. Kui paljud inimeste või paaride jaoks on viljatoravi kätte saamatu. Kui paljud lükavad seda edasi või jätavad pooleli, riigil neid andmeid ei ole, et keegi täpselt ei tea. Mulmunud mahukas ja huvitav uuring Eesti naiste tervis 2024 annab siiski veidi aimu. Seal küsiti naistelt, miks nad pole viljatuse korral uuringutele või arstile läinud. 40 kuni 49. aastastest naistest tõid ligi pooled välja, et see on liiga kallis, seda on päris palju. Kaenda näitel võib öelda, et mitme 1000 euroused arved mõjutavad, millal ja mis mahus saame endale viljatusravi lubada. Ärakates oleva viljatusravikliiniku ekspertiliti tegevjuht Katrin Roosenstein toetab samuti riiklikult rahastatava viljatusravi vanusepiri tõstmist 403. eluaastani. Ta põhjendab, et selles vanuses on veel väike võimalus saada laps oma munarakudega, lisaks saab sünnivelsete uuringute välistada lootte kromosoom haigused, näiteks taunisündroomi. Eestis on juba mitmendat aastat järjest sündimus rekordiliselt madal ja iga laps on oma pere ja ühiskonna jaoks oluline. Seetõttu on põhjendatud, et riik toetakse naise ja peresid, kes soovivad lass saada. Üleb Rosenstein, kui lisab, et vanuse piirri tõstmine ei tohiks saada eksitavad signaali just kui võiks perepaneerimist muretult edasi lükata. Kui paar enda sugurakkudega last ei saa, on võimalik kasutada ka toonurite munavõise. Kuigi Eestis on alla 41 aastat vilatusravit asuta, tuleb toonurite materali eest siiski maksta. Sõltuvalt kliinikust võib munarak maksta 200 kuni 500 eurot seemnerakud on odavamad. Aga kuna tavaliselt võetakse neid igaks juhuks korraga rohkem, võibki arve lõpuks päris suur tulla. Viljatusraviselt pakub, et ka seda võiks muuta, kui inimene võib paar, kui proovib ja proovib keha välist viljastamist, aga nii öelda oma varudega ei õnnestu last saada, no näiteks kas mõne haiguse või muu põhjuse tõttu, võiks riik toonor suurakud hüvitada, praegu jääb see võimalus paljudel patsientel raha puuduse tõttu kasutamata, Selles loos oleme juurelnud, mida viljatus ravis muuta, paremini teha. Aga astume korra sammu tagasi. Kõik inimesed, kellega räägin, rõhutavad, et Eesti süsteem on juba praegu väga helig. Eesti naistearskide selsi president ja naistearst piet veerus ütleb suisa, et meie viljusravi kätte saadavus on Euroopa kui mitte maailma parim. Loetlesin enne riike, kus tasuta ravi vanusepiir on kõrgem kui meil, et siin aga ühe asja mainimata. Nendes riikides, vähemalt Euroopas, on tasuta ravitsüklite arv piiratud. Näiteks Soomese Rootis saab riigikul teha vaid kaks kolm ringi, ent siis tuleb enda rahakoti rauad, lahti lüüa. Eestis te jääga nii palju süsti, korjamisi ja siirredamisi, kui kulub, riik maksab kõik kinni, vanus peab muidugi nii eelda õige olema. Nii ütlebki veerus, et nemad ei toeta vanusepiiri kergitamist. Seltsiarust võiks jätkuda praegune süsteem, kus vilatusravi rahastatakse kuni 40 esimese eluaastani. Ta põhjendab, et 40 kuni 42 aastaste naiste tõenäosus oma sugurakkudega rasedaks jääda, on väga madal, eriti väike on see üle 43 aastastel naistel. Se tõttu pole sinna mõted riigi raha valada. Lisaks kaasnevad üle 40aastel raseduse ja sünnitusega hulk riske, veerus loetleb hädasid. Lapsel tõuseb geneetiliste haiguste risk, emal võib aga tõenäolisemalt tekida rasedusaegne diabeet ja kõrge vererõhk. Aiv raseduse korral lisanduvad ohud nagu enneaegne sünnitus ja loote madal kaal, samuti ei pruugi platsenta õigesti kinnitada. Mingite muudatuste tegemist naistearstide selt siiski poodab. Näiteks võiks toetada viljetusravine naistel, kel on enne aegne munasarjade puudulikus. See tähendab, et munasarjad, just seal toimub munarakkude tootmine. lõpetavad normaalse töö enne 40 aastaseks saamist. Lisaks soovitavad nad teatud juhtudel katta embroote testimist, et ära hoida hai lapse sünd ja vähendada katkemisi. Ka meie embroogäis Inglismaal testimisel aga pole selge, kas naiste arstide seltsi arvates oleks võinud seda ka rahastada. Veerus ütleb lõpetuseks, et kuna tervisekassa eelarve on pingeline, tuleb teha otsuseid, mis on tõenduspõhised ja kuludõhusad. Suhtlem veel paari naistearstiga, kes saavad mõista, et üle 41 aastaste naiste viljatusravi kinni maksmine võib olla raha tuulutamine. Aga kui kallik see võiks siis minna. Tervisekassa ütleb, et nad rahastasid eelmisel aastal 1816 inimese viljatusravi kokku makisse 4,1 miljonit eurot. Ei tundu just eriti suur summa arvestades, kui palju avalikus ruumis madalasteivest räägitakse ja mis tagajärjad võivad selle tulevikus ühiskonnale olla. Ma tahaks aga teada, kui palju võiks ravi kätte saadavuse laiendamine maksma minna, näiteks kui kergitaks tasuta IVF-i saajate vanuse piir ühe aasta võrra 41 või 42 nagu soovitav viljata. Tervisekassa pressesindaja Eelis Maria oldekop ütleb, et täna neil minge prognoose pole, see analüüs tuleks väga ebamäärane, kuna pole teada, mitmes IVF-i tükkel on edukas. Neid arvutusi pole ka mitte kellgi teisel. Mis saab edasi. Sotsiaalministeerium on kahe tuleva, üks mõjukas selt soovida panuse piire tõsta, teine ei soovita. Ma olen näinud üht esijalgsed ministeeriumi koostatud kava, mis annab aimu, et viljatora kätte saadavuses terendavad muutused. Teal on näiteks kirjas, et piiri tõstetakse kaks aastat. Kuni naise 43 aastaseks saamiseni, kui paaril või naisel on vaja toonorsurakke, saavad nad tasuta. Kui inimene on hike ja vajab sugurakkude külmutamist, hoiab riik neid tasuta külmas sinise 7 aasta asemel 10 aastat. Lisaks võivad tulla kohendused spermatoonuruses, näiteks kui naine soovib enda viljastamiseks kasutada tutava mehe seaduses nimetatakse neid lohisev mitte partnerajaks, seemne rakke peab mees olema praegu noorem kui 40, edaspidi vanuse piir kaob. Keks aeg näitab, kas ja mis sulatuses need plaanid seadustesse ja määrustesse valatakse, kuna seadusloome käib Eestis aeglaselt ja hilitama erilisi lootusi, et see meid kuigi palju aitaks, aga võibolla aitab see teisi sarnaseid paara tulevikus, neid on ilmselt päris palju. Meie kogume aga raha, ootame suve, et akusid laadida ja valmistume embrio siirdamiseks. Lisa lugu, kas munarakude külmutamine peaks olema tasuta. Ma olen sellatusarvi vaadelnud üsna kitsalt, peamiselt jaunud sellest, mis meid enine huvitab, vanuse piiri muutmisest. Viimasel ajal on aga üsna suur teema ka munarakkude külmutamine. Unarakude külmutamine tähendab seda, et naiselt võetakse munarakud, et pannakse külma ja säilitatakse kuni ajani, mil naine on valmis neid kasutama, see tähendab last saama. Teenuse kasutamine on Eesti kliinikutes viimastel aastatel mitme kordistunud. Munarakude külmutamine annab naisele mänguruumi ja painlikuse, millal lapse vanemaks saada. Näiteks pole ta leidnud õiget kaaslast või soovib enne õppida ja karjääri teha, või pole ta piisavalt kindlustatud või pole lihtsalt sünnitamiseks valmis. Arstid soovitavad seda teha enne 35. eluaastat, sest pärast seda hakkab munarakkude arv ja kvaliteet kiiremini kukkuma. Samas emakas niimoodi ei vanane ning suudab ka pärast nelakümnendaid rasedust kanda. Praegu rahastab tervise kaasa munarakkude külmutamist vaid siis, kui inimene on hige, näiteks on talaloomuline kasvaja, mis vajab kiiret ravi. Kiiritus ja keemarvi mõju munarakkudele väga halvasti ning võib muuta patsienti püsivalt viljatuks. Ka põhiloo lõpus mainitud külmutamise piiri tõstmine kümne aasta peale mõjutab just seda sihtrupi. Kõigil muudel nii sotsiaalsetel põhjustel, mida enne loetlesin, tuleb inimesel ravi oma taskust kinni maksta. Munarakude külmutamise hind on üsna krõbe 1500 kuni 2000 eurot kord. Tallinna linnavolikogu liige sotsaaldemokraat natal mets, kes on viljatusravi laiendamise eest korduvalt sõna võtnud, ütleb, et nii on see võimalus kätta saav peamiselt neile, kes suudavad selle ise kinni maksta. See loob evavrdsuse. Viljakuse säilitamine muutub privilegi mitte kätte saadavaks ja riikliku tähtusega tervise teenuseks. Mida arvavad sellest ka arstid ja teadlased. Ka siin lähevad selkside vaatet lahku. Viljatusravi ja embroloogia selsi ettepanekute nimekirja lõpust seisab, et ehkki nad pole selis ees päris üksmeel, võiks munarakude külmamise rahastamist ja sotsiaalsetel näidustustel vähemalt kaaluda. Nad põhjendavad, et see annaks naisele suurema iseseisv ja vähendaks ka toonormunarakude kasutamist. Loogika on lihtne, kui külmutad oma munarakud pole sul teiste oma tulevikus vaja, siis ütleb selts, et see teema vajab põhjalikumat valdkonna sisest arutelu. Eesti naistearstede selt on aga vastu. Seltsi president ja naistearst kiret veerus ütleb, et kui põhjused on isiklikud, peaks külmutamine jääma naise või paari kanda. Vaid 5 kuni 16% naistest kasutab külmutatud munarakke, enamikul juhtudest jäävad need kasutamata. Mitmed teisedki naisteartid on pigem ettevaatlikud. Kahr leiab, et munarakkude külmutamise võimalus peaks olemas olema, aga selle probleemivaba reklaamimine on eksitav ja annab inimestele vale signaali, et aega on piiramatult. Munarakude külmutamine on perspektiivikas kuni 35. eluaastani. Tüüpiline pöördus on enamasti paraku vanem. Enks fertilite tegevjuht Karin Roosestein aga ütleb, et kuna sagele lügatakse lapse saamine edasi just karjääripärast võib sugurakkude külmutamist toetada tööandja läbi kindlustuse, riiklik tugi võiks tema sõnul laienada ka militaarvaldkonnas töötavatele inimestele. Sotsiaalministeerium ei tahtnud ka munarakkude külmutamise kohta midagi sisulist tööelda. Küll aga leiab nende tellimusel mullu ilmunud mahukast perpoliitika uuringust lause. Arvestades uuringutes sageli mainitud raskusi laste saamiseks sobiva partneri leidmisel värib põhjalikumat analüüsi, kas ja millistel juhtudel võiks tasuta või soodustingimustel kunstlikku viljastamise võimalust laiendada, sidudest see lahti meditsiinilisest vajadusest. Luautor ja tegti luges. Salvestus helandus ja originalmuusika jane Mur. Levida 2026.