Teekond laboribeebini: katkised nõud, konnakudu ja menopaus

Tuhanded Eesti naised proovivad igal aastal viljatusravi. Levila avaldab ühe naise päeviku, milles ta kirjeldab emakssaamise nimel ette võetud teekonda. 

See on pannud ta nõusid lõhkuma, lükanud paarisuhte lahkumineku äärele ning viinud keha üleöö menopausi. 

Kas kogu see kannatamine tasub end viimaks ära? 

Audiolugu loeb: Johanna Vaiksoo

Salvestus, helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd

Levila 2026

Transcript

SPEAKER_00 0:09

Teund labor. Kikised nõud, konna kudu ja manis. Tuhanded Eesti naised proovivad igal aastal viljatusravi. Levila ühe naise päeviku, millest kirjeldab emaks saamise nimel ettevõtud teekonda. See on pannuda nõusid lõhkuma, lükanud paari suhte ning viinud keha üle menopausi. Kas kogus kannatamine tasub end viimaks ära. Kehaveline viljastamine ehk Inditro Fertilization IVF on igapäevane asi. Samas tunnen, et selle mõjust naisele, kooselule ja igapäevastele suhetele räägitakse liiga vähe või liiga pealiskaudselt. Uudistest näeb, kuidas staarid saavad esiklapses kas või 60 aastaselt, olgu IVF või suraga abil. Samas kinnitan, et see ei käi nii lepase reega nagu meediast võib mulja jääda. Emak loodus naist kuukündelt enam lapsekandjana eriti ei soosi, veel vähem munarakku küpsetajana ja see on fakt. Olle sisenüüseks kehavälise viljastamise kokona liige ja mõtle enam, kui eetiline või moraalne selline lapse saamise viis on, ma pean kinni haarama loodusest, igast võimalusest, mida meditsiin pakub, et saada esmakordseks emaks, oma rakkudega, oma peoloogilisele lapsele. Ja ma teen seda kellegi hinnangutest hoolimata, mind tõesti ei kõige enam vanu peetrinapsused juttujat pere jõululas, et see ei ole õige viis lapse saamiseks, sest lapsed tulevad ainult loomulikult, et kui juba temal on neli last kolme eri naisega, siis kõik teised peavad ka tema eeskuju järgima. Aga ma ei valeta öeldes, kui kuradi palju haiget võib selline väljendusviis teha. Seda olukorras, kus sa ise võitled lapse saamise nimel ning pead lepima teadmisega, et mees võib surra viljakus võimelisena, aga naise parim enne möödu paraku tema elua keskel. Ja teaduslikud uuringud viitavad, et naise keskmine viljakuseega, ehk periood, mil tapsi saab, näitab langustrendi. See on ka põhjus, miks muliringond minu teekonnast temaks saamisel ei tea. Olen millennal, ehk igrek põlkonna liige, sünniajaga aastal 1988. Olen ainuke laps, uskumuselt eestlasest kristlane, range kasvatusega. Juba rinnapiimaga sisendati mulle, et enne laste saamist tuleb minna ülikooli, leida töö ja luua kodu, et elu ikka kõigile osapoolele võimalik lihtne oleks ja kõik oleks soodne ka järel kasvule, kas kõlab. Ei olnud ju võimalik, et pere mulle valetab, see tõttu ma seda mankrat vankumatult ja kindlameelselt järgisin, tegin kõik täbi pealt õigesti, kõige lähemata tungival soovitusel. Käisin koolis, võtsin mehe, sain tasustatud tööavalikus sektoris, ostin kodu ja autod. Puhkan minimaalselt kolm korda aastas välismaal ja ostan toidu poest seda, mida tahan. Samas tunnen, et olin kõige vahesem inimene maailmas, sest mul on puudu midagi, mida ma raha eest mitte kunagi osta ei saa laps. Selleks ajaks, kui ma olin oma mõtte valmis lapse saamiseks, olin saanud 34-aastaseks. See on karm, kuid bioloogilises mõttes oli minu keel täist ikunud, ühtegi ei saanud ma enam aru, mis ma valesti tegin, kuhu see aeg kadus, mida mul varem nii laialt käes oli olnud, aga paberil oli ju kõik korras ning majanduslikus plaanis lausa ideaalne. Ma lihtsalt lükkasin selle ühe olulise osa eluplaneerimisest edasi ja mõistmata, et selle juures ma aega tagasi keerata ei saa, samal ajal, kui koduostu ja reisimist saab ajastada absolut igas vanuses, laps kuulus mu plaanidesse ja on alati kuulunud, ent tuleb välja, et vale seriorras. Oma tervisesse olen alati pigem tähelepanelikumalt suhtunud ja oma ihuarsti vähemalt korra aastas külastanud. Olen täiesti terv, normaal kaalus ja pikkes naine, reproduktiivorganid toimivad normaalselt, kõrvalekald ei ole ning proovida analüüside tulemused on normide piires, pole kunagi põgenud suguhaigusi ega tegelenud riskantsemat sorti seksuaaleluga. Raseduse vältimine on toimunud teadlikult, arvestades õpikust arstelt erinevaid seksuaalaseid nõuandeid. Kui ma ligi viis aastat tagasi võtsin arstiga teemaks, et soovid seitseaastase abielu jätkuna perereplaneerima hakata, andis arst kohe rohelise tule, samas oli juba selle ajal ridade vahelt võimalik välja lugeda, et minu soov ei pruugi nii lihtsalt täituda, aeg jooksis halastamatult tegutsema pidi kiiresti. Arstendaga kordagi nii julmalt ei väljendanud. Tulkorral soovitas naiste arst kompleks vitamiine ja õpetas arvutama ovulatsiooni aega, seni aitasid ju pillid ja lühemata aega ka spiraal, kondomifän ei ole ma kunagi olnud. Panime kirjaga uue kontroll aja, elu parimad kuus kuud abikaasale, ent tuleb tõdeda, et lapsedega muutus eeldetaval ovulatsiooni ajal kontrollkella ajaga lahmiseks. Kuue kuu möödudes olin taas harstil ning sel korral juba koos abikaasaga. Testid proovid ja analüüsid mõlemale ja taas kord nentimine, et kõik on mõlemalt poolt normis, aga last ei paista kusagilt. Naiste arst kirjutas esimesed hormoone soodustavad tabletid ja uus kuue kuuline töö tegemine kodus hakkas pihta ilma tulemusteta. Istusin taas naiste arsti juures, vahtisime teine teisega tõttu, ta diagnoosis täpsustamata viljatuse ning suunas saate kirjaga keha välisele viljastamise ravile, sain haamriga vastu pead ja mind lõigati saega jalust. Tal hetkel olin kohanud mõistet kehaveline viljastamine vaid kirjanduses ja väljandi sisu oli nii minu kui mehe jaoks täiesti tundmatu. Ausalt ega ma ei tundnudki midagi, nii võrd aru saamatu oli see elu esimene diagnoos. Õnneks oli mu arst väga mõiste ning andis kohe kaasa ka nimet, kelle juurde edasi pöörduda. Tavakünekoloogid nimelt ei tegele keha valise viljastamisega ise, vaid kontakteeruda tuleb vastava eri arstiga. Mäletan naistearsti sõnu väga häguselt, ent tollasest viidist ei kõlama mõte, et tuleb võtta kõige esimene aeg, mis saadav on, kogusin arsti antud paberid lauapealt kokku, tänasin ja lahkusin kabinetõukse paugatusega, nagu oleks arst olukorras süüdi, aga minu jaoks oligi. Tema ju selle diagnoosi pani ja saatelehe väljastas. Õhtul lendas esimene tass vastu koduseina, pisaratane jõudis asiales kolme kuu pärast. Erinevalt minust võttis abigaasa uudise vastu väga rahulikult, korjast tasi killud kokku, tegi uue tassiteed ja suunas lahvatanud energia harsti otsimisele. Sukeldusime koos oma turvalise saiaga kodus maailma, kus me enda arvates olema ei pidanud. Kõige esimene üllatus saabus siis, kui hakkasin endale kohe järgmisel päeval uue arsti juurde aega kirja panema. Aegasid ei ole saada. Broneerimissüsteemid näitasid esimesi vabu aegu umbes 7 kuu pärast mul ei olnud aega et veel 7 kuud oodata. Käisin korduvalt läbi kõik viljeldusravi pakkuvate haigate broneerimissüsteemid ja tulemus oli suhteliselt õheüline, liiga pikka ootaeg. Saategi peaks andma eelise aja saamiseks, aga seda sisestada ei saa. Ja kuna see oli elu esimene saategiri, siis ma ei osanudki seda kasutada. Kammisin haigulat helistades läbi. Saategi siiski muutis nii palju, et üks tartu kliinik pakkus aega kohe järgmisel nädalal, vahema harjuma kodu ja tartu vahel ei tundunud suure eesmärgi nele üllatamatu, kuigi siunasin sel hetkel Eesti ravisüsteemi ja maailma tervikuna. Uueks raviarstiks osutus üks kolmest spetsialist, kelle nimi mulle kaasa antiemist on oma ala tõelise korrufeega Eestis. Tema juttu oli lühike ja konkreetne. Alustame kohe. Ta tegi kiire ülevaate keha välisest viljastamisest ja selgitas mu elu esimest diagnoosi. Tema sõnul on täpsustamata viljatus rängim diagnoos, mis olla saab. Peab neile, kellel on olemas konkreetne diagnoos, näiteks kui munajuhad on katki või emakas on väärarenguga või on lootus et hoopis spra, sest siis saab rakendada juba välja tööta raviviise. Täpsustamata viljatuse diagnoos on võrreldav sellega, et paned klapid pähe ja tulistad pimedas ruumis musta märkluda, see on lihtsalt katsetamine. Võib õnnestuda, kuid seda ei juhtu eriti tihti. Astusin kabinetist välja ühest küljest grammikese targemana, aga teisest küljest puta lollina, tundsin, et oleksin pidanud juba enne vastu võtta kugeldama, et vähegi kaasa rääkida ja rohkem küsida. Samas ütles mise tunne, et olen spetsialiste järel ja ajan õiget rida. Kha valisel on umbes sama palju nägusid kui riigikogus saadikuid. Arst lemmiklaus ongi, et kui üks meetod ei toimi, siis ära anna veel alla me pole lihtsalt seda õiget leidnud. Kõige tüüpes viis on teha ravi plaan nais loomulikud sükkijärgi ja ei tasu lootagi, et kehavelise viljastamise korral süstisest pääseks. Kui tavaliselt on naised toodata iga kuu ühe väärtuslikku munarakku valmimist, siis süstetega antakse kehale korraldus neid välja palju rohkem, sellega tagatakse esiteks valiku võimalus ja luuakse laboris tekitatud embrate reserv, mis külmutatakse ja mida saab vajadusel ka hiljem kasutada. Kui embrid külmas jätkub, siis sa munarakudes stimuleerimisit vahele jätta, ehk pool raistab ära. Minu teekond jätkus nii, et pidin arstile kohe teada andma, kui menstruatsioon hakkab ja tema kirjutas välja ravimid. Kapasin apteeki, kust väljusin koti teie ravimitega, mille hinnaks ainult 5 eurot. See oli tõeline üllatus, sest kott meenutas riikid poegotti. Osa laadungist ladusin külmka ja osa jäi toatemperatuurile. Järgnesid otsingud YouTube'is tiilis How to inject tix ravimit ja esimene süst munarakkude stimuleerimiseks sai juba samal õhtul tehtud. Süstide arv ja kogus on individuaalne, aga umbes 15-20 süstiga võib igal katsel arvestada. Kindlasti oled kuulnud inimeste heiatusi, et mina küll end süstida ei suuda, ma vihkan vere võtta ja nõelu ja bla bla bla. Aga teate, mis, kui sa oled valiku ees, kas nüüd või mitte kunagi, laps või mitte midagi, siis surud hambad risti ja õpid süstima. Tihti teevad süsti ära ka elukaaslased. Mina olen üks neist, kes ei usalda kaasa end süstima ja proovin selle ise ära teha. Lisaks on meie peres meesse, kes nõelukab. Pärast paar nädalat kestnud hoolikat süsimist läksime tagasi kliinikusse, kus pandin mind narkoosi alla ja korjati esimesed stimuleeritud munarakud. Kaasa toimetas samal ajal eraldi valges toas oma topsiga, mehi ei panda tavaliselt spermaproovi andmiseks narkoosi alla, kuid kui viljatuse põhjuseks on meespool, võib ka seda ette tulla. Tunni möödudes suundusime tagasi tööpoastile. Selline meelevaldne munarakkude kasvatamine annab tunda eri viisidel, õht paisub ja saab süsimise tagajärjal vikerkaare värvilised laigud. Emotsionaalne tasakaal on sama habras kui kevadine järve jää ning pidev surve emakas ja munasarjades esineb tihti ka valudena, kõige hullamine mõjub minule ja mu kehale protsessi eelviimane faas, ehk munasarjade punktsioon, munarakude välja võtmine. Keha oleks nagu hakkleinast läbi käinud, kõik kohad valutavad hullamine kui terve süüsterioodi valud kokku. Kui mõlemal partneril on proovi tantud, tuleb mängu embrioloog, kes hakkab kohe laboris katseklaasis bioloogilist materjali kokku panema, sisuliselt saab paari esimese tunniga selgeks, kas proovid suudavad ise toimetada või peab embrioloogneid veel omakord aitama, mis tähendab seemnevedeliku süstemist otse munarakku tuuma. Kui viljastumine leiab aset, pannakse embruod kolmeks kuni kuueks päevaks kasvama spetsiaalsesse keskkonda, mis järel siiratakse neid emakasse võib aga juhtuda, et viljastumist ei toimu üldse, ei emboloogi abiga ega abita. Samuti võib embroade areng pärast viljastumist peatuda, mis muudab nad kasutuskõllmatuks. Pärast esimest punsiooni olin ma nii valmis siirtamiseks, et suudsin end veenda, et nüüd saangi emaks. Vähe ei puudunud, et oleksin lapse toa ära sisustanud, mõtles valisin juba lapsele Inglismaal kooli välja, aga siis käis pauk. Mõned tunnid enne siirtamisele minekut helistas arst, et paraku siirtamist ei toimu, sest lihtsalt ei ole midagi siirdada, ükski saadud munarakke ei viljastunud, ometi olime saanud punktsiooni käigus kuus munarakku, telefonivestlus arstiga möödus nagu uudus, oli sõnul, olid sõnad, aga reaalsus meie vahel lihtsalt taandus arsti kolm korda, kas ma olen kuudel, see kõned oli kohale tegelikuse. Lapse saamine on minu jaoks väga raske arst rääkis midagi edasi, sest aga ilmselt oli vaikus tema jaoks nii kõnekas, et taipas pärast kõne lõppu saata mulle ka täiendava eekirja. Jätkame uuesti umbes kolme kuu pärast kõnet suutin veel mõelda, et elroni rongi pillet läheb raisku ja pileti raha tagasi ei saa õhtu, aga saabusid esimesed valubisarad. Viha enese süüdistamine häbi abigaasa ees. Jah, häbi, kogu täiega. Mina olengi see, kes ei suuda last anda ja ei olegi naineega abigaasa. Minu enda väärtus langes kumedina, nõude loopimisest ei tulnud midagi välja. Mul lihtsalt ei olnud jõudu, kuigi vaimus ilmas lendas kogu nõudapi sisu effekt see maruli filmi heliga vastu valged seinudeks. Obigaasa vaikis, seedis, ei tegi emotsioone välja näitamata ilmelt oma galatsione. Vahetult enne uinumistas, jätkame. Minu armastus tema vastu kasvas kordades. Tühana seisv lapseduba muutus elevendiks bortseani poes, mida ma järgmistel kuudel isegi ei koristanud, tegelikult ei külastama seda tuba üldse, see on meie majas must auk, selgeib abikaasa. Hoovist seisavad eelmist omanike laste kiiged liuveli suur mänguma, olen tahtnud seda komplekti korduvalt põlema panna, kuid büromaani algeid minus ei leidu. Samal ajal meenutab hoovi mängu väljak mulle iga jumala päev, miks ma seda teen ja miks ma ei tohi murduda. Motivatsioon edasiseks nagu kadus, kõik oli mõtetu. Kodus on kuule ja tugi olemas, kuid üksinduse ja abituse tunne on absoluutselt kõike hõlmav ja haarav, ühtegi rääkisin abikaasa nagu õhuga, ta oli olemas, aga mitte käega kasutav. Tõsi rääkida saab ka arstiga. Aga minu jaoks on alati olnud see, kes tegeleb reaalse raviga, kehaga, mitte emotsioonidega. Tunnete tasakaalustamiseks on juba teised spetsialistid, nagu terapeudid ja rasiduskisi püholoogid, aga ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas võõras inimene saaks minu emotsioone juhtida. Aga mainus ja olen murdunud pärast iga ebaõnnestunud katset. Ja siis äkel nädalavahetusel täitsa landist, kui ma olin pärast esimest ebaõnnestumist kõige sügavamas mustas augus. Tuli mulle kusagilt valgustusment. Inimkond on nii suur ja lai, et ei ole võimalik, et saada oma murega üksi. Alati on kusagil keegi, kes on vähemalt enam vähem sarnases olukorras, ma pean selle teise naise üles otsima ja lihtsalt rääkima, ilma, et mul antakse hinnangut või hakataks kohe mu mõtleima, ja nii saalguse virtuaalsete tukruppide otsing, tegin oma teekonnast Instagrami konta nimega labori peebi. Tänaseks olen pidevas ühenduses mitmekümne naisega, kes on keha valise viljastamisega kokku puutunud. Mõned on juba lapsed, mõned alles alustavad, mõned on nooremad, mõned vanemad, mõned isegi palju vanemad. Sasugused naised nagu mina, samas kohati täiesti erinevad. Vinuta ja naerame koos, me vihkame koos ning loomulikult jagame kogemusi ja soovitusi. See on koht, kus saab aimu, kuidas meie kliinikud töötavad ning millised on IVFi eripäärad ja ravimeetodid. Seal on naine, kes käib oma teekonda Soomes ja üks, kes on käinud läbivist Terve Euroopa kliinikud ja nüüd proovib õnne Ameerikas, selline kogemus tugi aitab vastupidada ja annab jõu. Tore on see, kui kellelgi õnnestub, see on ego puust ka kõigile teistele, stiiliselt näite, on küll võimalik, tuleb lihtsalt ravida ja jätkata ja loota, kuigi mis seal salata, ehulood ka muravad oma moodi, aga pisikesi varbaid nähest nuda ikkagi rõõmust. On ka loobujaid, kes ütlevad, et see teekond on liiga konarik ja võtab elu taht ära, aga siis me toetame ja mõistame otsust. Igatahes, minu virtuaal sõsarad andsid mulle lootust jätkamiseks, sest me ei ole üksi. Pärast esimest ebaõnnist ja august väljeronimist suundusime uutele katsetele. Eespool rääkisin IVF-i lühikesest skeemist, see algab kõhtu süstimisega, et stimuleerida munarakke. Seejärel toimub punktsioon, ehk munarakude korje. Viimane etapp on embru siirdomine emakasse. Olen ka viimase tasemini jõudnud, aga paraku edutult, nüüd räägin teile pikast skeemist, ütlen kohe ära. See oli hullem kui kõik eelmised kokku, ühel päeval tegi raviarst mulle tuharasse süsti, mis panin minu reproduktiiv organid, munasarjad ja sellega koos töötavad hormoonid sisuliselt pausile, teisisõnu, mul tekis varajane menopaus. Kui tavaliselt tuleb see pärast näha. 45. eluastat järgjärgult niimoodi hiilides, siis nüüd vajusid kõik sümptomid mulle korraga kaela ja selle vastu pole mingit süstiega tableti. Lühidalt öeldes, on pikas keemi eesmärk lülitada keha enda hormoonid ajutiselt välja, et munarakud areneksid ühtlasemalt ning arst saaks ravi paremini kontrollida. Oli päevi, kus ma lödisin külmast, hoolimata sellest, kui paksult riides olin või higistasin nii jõudselt, et vahetasin kolm korda riideid. Ühel ööla ajasin abigaasa üles, saad senda tiivanile magama, sest ta hingas liiga kõvasti ja ma ei saanud magada, hommikul sõimasin tal aga näo täis, sest pärast tema lahkumist hakkas mul külm ja pidin teise tiki peale võtma. Sorri. Mul otseselt ei valutanud kuskilt, aga emotsioonid sõitsid Ameerika mägedel. Ma ei teadnud kunagi, mis võis mind ärritada ja esile kutsuda suure emotsionaalse puhangu võisin nutta täiesti suvaliste asjade peale või sõimata võõreid inimesi toidu poes, et nad jaluskoperdasid. Paraku ka see ravi kord ebaõnnestus. Kui varem oli hukkunud embroa valjutamine ja üsna sarnane talaliste päevadega, sest see kord oli kõik teisiti. Legunisin tukial mua keha oli tohut skrampides. Kuna mena paus oli lõppenud, hakkas süsteem taas tööle ning keha uut mensturaalit ette valmistama. Embro väljutamine oli nagu väike abort. Minu teest oli põhila suuruseid vereklompe ja muid jääkaineid. Maisin, otsendasin, veritasin, tõtta ma ei saanud karu, mis keha avalut paras ja kui mida väljutab. Lõnaks on multimurk nii suur, et sain vabalt end täiesti pikkust pikaali visata, kaasa oli täiesti nõuu, kas helistada kiirabisse või mida minuga peale hakata. Lõpuks tuli ta samuti minu kõrvale tussi alla lepama, võitsime ümber kinni, mis mujus palju paremini, kui mis tahes kiirabi või valu vaigesti. Ma isegi ei tea, kui kaua me selle ligunesime, aga viimaks ärkasin voodis kuvana, aeg oli alustada järgmist ööpäeva. See kord nõude ei lennanud, olin selleks liiga kurnat, aga kui arst oleks ette sattunud, oleks enda ilmselt läbi sõimanud küll. Kui ma järgne kord vastu võtul oleksin, ütlesin kindlameelselt, et pika raviskeemiga on nüüd kõik, teist korda mu keha seda üle ei elaks. Lisaks ametlikule ravile kuogeldasin võimalusi, mida rasestumise tõenäosuse suurendamiseks vee sise saaksin ära teha. Puuduta see toitumist, treenimist, toidulisandeid, ka alternatiivseid ravivõimalusi. Viljatud paarid on meeleheitel, nad haaravad igast õhõrest. Mina päris nõia juurde ei läinud, küll asusin hoolega kõik sugu ürte vürtse teesid ja leotisi proukima, need jõudsid minuni peamiselt läbi Instagrami postituste, milles väidati, et need parandavad viljakust ja munarakku kvaliteeti, lisasin nelki kaneli kurkumit ja ingverit nii tee kui ka toitude sisse. Näiteks keedsin kartuleid ja raputasin mõnuga sisse kurkumit, turgutasin iganäalaste ingveri jalavanidega oma vereringet. Jumal teab, kas sellest mingi abi on olnud suurt teaduspõhisust siin taga pole, aga südamerahu, et olen maksimaalselt pingutanud, see ikkagi pakub. Lisaks usun mingil määral rahvatarkusse ja meditsiini. Muidugi sai minust plastikuvastane, sest kardsin mikroplasti ja selle kahjulikku mõju viljakusele. Vahetasin köögis kõik plastikust säilituskarbid klaasi vastu, poes tulles panen toidukraami piima, juustu, liha, kala, samuti kuiv ja maitseain klaasist nõudesse ümber, iroonilisel kombel on enamikel neist siiski plastikaaned lisaks koosneb terve külm kapisuliselt plastikust. Aga jällegi, isegi kui suudan null, midagi protsenti beebitulek tõenäosusest suurendada, siis teatavad kergendust see pakub. Kõrvaltvaatajana võib tunduda imelik, miks keegi rasedaks jäämise nimel, kõik toidud kurkumid täis topib, konna kodu näkku määrib, plastikut väldib või lasna korteris mustlasest ennustaja juures käib. Samas, kui see annab lootust ja vaimsat tasakaalu, siis miks mitte? Ma olen enda jaoks mõelnud, et kui uhu-meetodid ei hakka segama teaduspõhist ravi, on kõik oke. Lõpuks pole ju vahet, mis katlas inimene oma raha põletab. Meie paar suhet on viimastel aastatel viljatusravi väga tugevalt mõjutanud. IVi sisse võib väga lihtsalt ära kaduda, elad süstemise, ravimite võtmise munarakude korje ja siirtamise takis, kõik tiirab selle ümber. Pärast iga ebaõnnestunud katset, meil on neid palju olnud, tuleb masendus ja lein, see ei muutu ajas kergemaks, pigem tekib mingit sorti harjumine, taluvus piirid venivad laiemaks, lepisime mehega kohe alguses kokku, et me ei hakka iga luhtunud katset lõpmatus nii lämmutama, vaid püüame seda võtta kui paratamatust. Teadustasime juba enne raviga alustamist, et IVF ei ole võluvits ning me võime kuuluda nende paaride hulka, keda see ei aita. Me küll istume maha ja räägime, aga hoiame fookuse tulevikul, millal me raviga edasi lähme, kuidas setime oma päeva ja nädalaplaane, kas teeme elustiilis veel muudatusi jne. Teoorias kõlab ilusti. Pea selgena hoidmine pole alati välja tulnud, nagu esimeses osas kirjutasin, siis olis mitu korda köögineusid lõhkunud, olen kaasa tähardanud, et lahutan abielu ja lähen minema, ma ei ole selle üle sugugi uhke, õnneks on mees olnud piisavalt mõistev ega pole kordadel tülile haku alla pannud. Kuna naise roll on kunstlikku viljastamise teekonnal suurem, enamik protseduure toimub naise kehaga ja need võivad olla väga vastikud ja valused, siis tuleb elukaaslast kursis hoida, veelgi enam, julgeda oma tundeid ja mõtteid selgelt väljendada. Täiesti normaalne on öelda, et lõpet nutitelefoniskollimine tule ja kallista mind või et arutame puhkuse plaane homme, ma olen praegu valudes. Võib aluda, kas sa teiksid süüa, koristaksid vannid okset või paneksid reestilt pesu kokku. Ära karda rääkida, muidu on väritimõistmised ja tülid lihtsalt tima. IVF võib mõjuda paari suhtele lastavalt, olen mitmete virtuaalsete gruppide ja kokkondade liige, tean paljusid lahkumine kui lugusid, aga see võib teid oma vahel palju tugevamini kokku liita. Ma arvan, et ka meie oleme paarina veel enam kokku kasvanud. Me autame kõik sammud läbi ja oleme üksteisele toeks. Kui mees tuleb minuga koos tuh alla ligunema, et mind hoida ja toetada, siis mina aitan talida pornofilmi, mille saatel proovirumist oma panu sanda. Võibolla banaalne näide, aga annab edasi, et oleme sel teekonnal ühiselt. Lisaks on meid palju aidanud see, et meil mõlemal on oma hobid, samuti üsna intensiivne töö, mis meid aega jalt täiesti endasse neelab, ega lase muretsemise või üksteise kõrikallal olemisega tegeleda. Ma arvan, et ilma endeta oleks me valim seisund palju halvem. Ma olen üldjuht avatud suhtleja, aga lastetuses avalikult rääkida on minu jaoks keeruline. Ma tunnetan, et mu tervise häda, täpsustamata viljatus on just kui puue, kellele ikka meeldiks oma puudest rääkida. Lisaks on IVF endiselt paljude jaoks võõras, ohtralt valitseb müüte ja eelarvamusi, see tõttu teavad meie läbielamistest väga vähesed, aga ka lähedastega ei pruugi alati hästi minna, isegi kui alguses on nad tundunud mõistvad ja toetavad, siis mida aeg edasi, seda enam on täheldanud tavalist uudisimu, isegi survet, võiks juurida, et kuidas meil päriselt läheb või väljendada kaasaelamist stiilis ma ei tea, mida te täpselt läbi elate, aga soovin, et teie eesmärgid täituksid ning kui teil on vaja tuge, antke julgelt märku, aga pavatada kuskil seltskonnas üle laua, kas on juba õnnestunud või panete endiselt tühja, ei näita hoolimist. See raputab haavale soola ja seab esikohale või lõppulemuse, mida ei pruugi ravisaja jaoks kunagi saabuda. Nii olengi viljastus ravikestel enimtund puudust inimesest, kes päriselt kuulab, hoolib ja mõtleb kaasa. Elukaaslane on asendamatu, aga tema kõrvale oleks ideaalis vajada üht sõpra või see rannat, kes on ise midagi sarnast läbi elanud. Nagu eelpool kirjutasin, siis mina avastasin ühel hetkel sotsiaalmeedia kasutajad, kutsu neid virtuaalseteks IVF-i sõsarateks, kes oma ravist ja kõrval mõjudes tavalikult räägivad, need aitasid mind tohutult, pakkudes äraundmist ja lootust. Ütlen ausalt ja keerutamata. Teiste inimeste rasedused mõjuvad mulle väga raskelt, kui keegi sotsiaalmeedias veebistest teada annab, läheb mul südapak ja skrolin kiiresti üle. Päris keeruline on töökaaslas ja vanema puhul saata kusjuures mõnda juba mitu korda järjest ilma neid mõttes näkku ja kõhku bussitamast. Maneratuse näole ja püüan olla sõbralik, kuigi siis loen minuteid, millal see idiootne veebidu ometi lõpeb. Sama saan enda aru, see on elu, rikkad ja vaesed, jutud ja jalgadega, suurpered ja lastetud elavad kõrvuti ning peavad kuidagi toime tulema, vältimine või suisa vihkamine ei tee kindlasti midagi paremaks. Püüan sellest üle olla endale sisendada, et kõigil meil on oma tee, mõnel sirgem, teisel käenulisem, muidu ärk ongi ükspäeva kibestunud mutina, kes vihkab lapsi ja sõimab bussipeatuses hängivaid teismelisi. Töötajate register määratlab mind täpsustamata sotsiaaltotajana, mis on üsna irooniline, sest ka minu viljatuse põhjused on täpsustamata, ma ei puutu oma igapäevatöös otseselt inimestega kokku, küll aga näen paberil näiteks väga täpselt emade sotsiaalset staatust, kellena ja kust nad töötavad, palju palka saavad, kus elavad, kas neil on laste hooldus õigus ära võetud, kui jah, siis mis põhjusel ja nii edasi? Minu kõige eredamaks kliendiks on narkoelt lastest ema, kellel on kokku ühekast, kus juures nad õi ühes ka lendriastas ilmale kaks järel tulijat poja märtsis ja tüta detsembris. Temalt on osad lapsed ära võetud, aga aja jooksul ka tagasi antud, ta süstib puimasteid, elab väga kootiliselt, õiged tööd ei ole. Jale hapud viinamad, aga ka sellistel hetkel küsin endalt, mis on maailma ka valesti, kuidas temaitab täiesti planeerimatult, aga mina ei saa ühekse maha, kas ma peaks lisaks kanelile mingid kangemaid aineid võtma. Viimase embru siitamise väsinud, isegi alla andnud. Ma ei uskunud enam, et muak kestja saab. Kigem hälastas end ümber mõtle, et peame ilmselt kasutama toona munarakke. See tähendab, et ehkki laps kasvaks minu kõhus, poleks tal minu keene, mees polnud sellest küll vaimustuses, aga otseselt ei ka ei öelnud. Seni olme proovinud alati värskete embruetega, sest alguses polnud nad külmutamist üle elanud. Pärast viimast korjad saime siiski mitu embruk korralikult külma. Need läksid nüüd esimest korda käiku, siirtati kohe kaks tükki, kus juures täiesti normaalsesse tsüklisse, ehk ajal, mil oli eeldatavalt viljakas aeg ovulatsioon. Enevalt ma ei süstinud ega võtnud mingit tablette, tänasin arsti ja astusin kabinetist välja, ma ei mõelnud mitte midagi, ma ei lootnud mitte midagi ja siis põmm, ühel hommikul tegin rasedust Eesti kaks triipuin rase, tegelikult ma ei uskunud seda, ma elas näitus, olin kindel, et tegemist on mingi erroriga keha annab valesignaali või testun katki, kaks päeva hiljem näitas rasedust ka vereproov, endiselt ma olin kõhlev, uudis jõudis lõplikult pärale kuus nädalat hiljem, kui ämmaemand kinnitas, et lapse süda löööb. Õnne tunne, et mus ees kasvab kaua oodatud laps, kaalus korraga kõik ebaõnnestumised ja kannatused üles. Esimesed raseduskuudelid mõistagi ärevad, kardsin peetumist, enne iga ultrahelia vereanalüüsi hoitsin hinge kinni, samas sisimas on ikkagi kindel, et meil läheb kõik hästi. Meie teekond lapseni võitis aega viis aastat, neist viimased kolm IVFi ravi tähe all, tegime kokku seitse munarakude stimuleerimist, kuus siirdamist, millest viis luhtus, vaid üks õnnestus, aga see üks ongi kõige tähtsam. Kuna viimase ringiga siirdati kaks sembrat, olluks teoreetiliselt võimalikud ka kaksikud, aga me ei nuta seda taga. Praeguseks olen ligi kaks kolmandiku rasendusest ära kandnud, eeldatavasti sünnib laps juunikus, mille lisandub statistikasse veel üks katse klasi laps, ehk minu oma labori peeb, külmas on veel kaks viljastatud tembrut, mida tulevikus kasutada saame, eks aeg näitab, kas soovime seda. Kuidas kulgeb minu rasedus mulk ma arvan, et üsna tavaliselt, paistes jalad, kaalu tõus, selja ja liigese valud, samas peidral kombelema aga kunagi varem end nii ilusa seksika ja naiselikuna tundnud, mulle meeldib oma suure tõhka ringi taatsata ma ei peida seda. Oodatud ja planeeritud rasenduses on midagi väga uhkelt ja õnnetunnet tekitavat, tulevane isa võtab olukorda rahulikult. Ta saru, et peeb on tulemas, aga päriselt jõuab see kohale ilmselt siis, kui laps on faktiliselt sündinud. Seni kaua käib ta ultrahelis väikese tegelase liigutusi vaatamas ning viskab tal õhtutil läbi kõhunke, ta on olemas ja minu kõrval valmistumas isarolliks, mis teeb teda minu silmis veel seksikamaks. Loo autor. Luges Johanna Wiksoo, salvestus, heligujus ja originaalmuusika Janek Muret. Left 26.